Volandi pidu – Robin Lek

Volandi pidu

Robin Lek

Augustikuu ööpimeduses vaatas mind puude vahelt kuldne sõõr. See oli kui mõne uhke mõisa teise või kolmanda korruse üksik aken, mille taga laius küünalde võbiseva valgusega täidetud uhke ballisaal, kus Voland Margarita ja teiste loendamatute külalistega tantsujalal end kanda lasi. Aknal seisis see-eest Dracula, kes otsis näljaselt öhe eksinuid, piilus ühelt ja teiselt poolt puid.

Juba paari esimese öötunniga niiskeks läinud kõrged kõrrelised ümbritsesid kitsast teerada, mis kulges jonnakalt sirgjooneliselt mööd inimtekkeliste kraavide pervesid. Kastepiisad kõrtelt kandusid üle mu riietele ja kõrred ise kohisesid iga kord, kui astusin sammu, mis lärtsus mudasel maal. Vasakul, teisel pool Dracula akent, kulges paralleelselt teega sügav kraav, mille põhi oli must kui tõrv. 

Pimeduses aktiveerusid meeled, mis igapäevases linnaelus olid tallele suikunud. Viisin juhuslikult ellu seda, millest paari nädala eest oli kõnelnud Mikita: igaüks peaks veetma vähemalt ühe öö aastas palja taeva all, et meeled toimiksid ja elu sügav salapärasus puudutaks südant. Iga praks kostis kui mõne varese kurjakuulutav vali röögatus. Võsast viimasel hetkel õhku tõusnud pardid, kes ragistasid okstega ja kelle tiivaplagin juba üksi oli niigi vali, seisatasid hetkeks minu südame. Aeg-ajalt tundsin näol üksikuid jahedaid ja niisekid ämblikuniite, mille omanikud olid taimede vahele õõtsuma jätnud.

Kui pöörasin ümber nurga, polnud aken enam paremal käel, vaid otse ees. See kõrgus viienda või kuuenda korruse kõrgusel ja lõpuks ma nägin, et see polegi ruut nagu tavalised aknad, vaid ümmargune juustuketas.

Ma rühkisin edasi Volandi ja Dracula valvsa pilgu all kuniks jõudsin tihedamasse metsa, mille võrad peitsid mu enda embusesse. Ajasin kaardi ja taskulambiga taga rada, mille märgistused sulasid kokku pimedusega. Veel üks sirge. Veel ühed pardid. (Vabandust, et ma teid taas härisin kohas, kus öösiti kohtab inimesi sama harva kui Atacama kõrbes vihma!) Riided olid niisked ja suu kuivas: vett ei tohi raisata! Jah, alles matkates saab aru, kui väärtuslik on vesi. Kõigest natuke veel!

Mets poetas mu laiale mudasele porilompe täis RMK teele. Aken oli taas liikunud paremale ja vaatas mind lageraielangi kohalt, aga kadunud olid vaatlejad. Nõnda säras ööpäike veel uhkemalt kui varem koos oma lõputute kaaslastega, mis lubas minul sulgeda taskulambi ja nautida viimaseid samme telkimisplatsile taolises öö salapärase valguse embuses, mida ma polnud kunagi varem kogenud.

See oli esimene kord, kui ma üksinda mitmepäevasele matkale läksin, ja esimene kord kui üksinda öösel tundmatus metsas seiklesin. Mikital oli õigus: üksik öö eemal tsivilisatsioonist muudab inimest, tungides tema sügavaimatesse soppidesse.

Meenutades 2025. aasta 4. kuu 26. päeval läinud aasta 8. kuu 19. päeva.