Senistest ÜDI tegemistest. 2024/2025. õa kevadsemestri lõpetuseks

Allpool on ÜDI asutaja ja juhi Robini kõne 22. maist, mil toimus 2024/2025. õppeaasta kevadsemestri viimane koosolemine.

Fotograaf: Marta Marii Traks

Mul on rõõm teid näha siin ilusal maikuu õhtul raamatute vahel lõpetamas ÜDI esimest täispikka semestrit. Enne, kui lõbusate tegemiste juurde läheme, tahaksin natuke kõnelda ÜDI-st ja tema elust siiani. Seeläbi tänada ka kõiki, kes on ÜDI-sse panustanud, aga, nagu ütles hiljuti viimases loengus üks õppejõud, siis ei tahaks liiga pateetiliseks ka ära kalduda. Selle vältimiseks, ja kuna ma pole suurem asi kõnekirjutaja, jutustan ma ÜDI-st poolilukirjanduslikul viisil.

Robin oli möödunud aasta kevadel peaaegu lõppenud semestrist surmväsinud, kui ta avastas oma postkastist kirja ELU projektide kohta: ideed sügiseks oli vaja ära esitada pooleteise nädala jooksul. Kartuses, et sügisel ei leia ta ühtegi projekti, milles oleks motiveeritud kaasa lööma, hakkas ta viimaste jõupingutustega ideid genereerima, mis olid ikka ja jälle seotud kirjandusega, kuniks ta jõudis arusaamani, et ülikoolis, kus humanitaarerialad on tugevad ja populaarsed, pole endiselt kirjandusklubi. Mõeldud ja tehtud: kõigest väike klõps saatis kirjandusklubi asutamise projekti mustandi rännakule mööda müstilisi elektroonilisi kanaleid tähtsamate otsustajate juurde. 

Siit-sealt suve jooksul nokitsetud projekt jõudis sügise alul avalikkuse ette, mis pälvis nõnda palju tähelepanu, et Robini süda hakkas rõõmust puperdama: võib-olla võib tõesti projekt, mille edukuses ta varem oli kahelnud, tõeks saada. Viie kaasteelisega hakkas ta esimesi samme astuma, nõnda et novembris jõudsid nad esimese mäe tippu: üliõpilaskond võttis 21. novembril vastu kirjandusklubi ÜDI kodukorra. Sama aja paiku sündisid esimesed kolm koosolemist.

Uus aasta algas veel suurema šokiga, kuna kätte jõudnud eesti raamatu 500. juubeli puhul palus ülikool verivärskelt klubilt abi raamatuaasta avamisel, tutvustades neid nõnda laiemale seltskonnale. Selle raames valmistasid ÜDI liikmed puidust raamatuvahetuskastid, mis ülejäänud aastaks jäid kooli peale ja kus arenes tihe dialoog: nii raamatuid vahetades kui ka muid trükiseid kastide kõrvale jättes, mis tahtsid inimestele midagi öelda või neid kuhugi kutsuda.

Tulev semester tõi rohkem kui oodata osati. Iga nädal tärkas elule vähemalt üks uus sündmus. Korra kuus kohtusid kirjandusnurga lugemishuvilised, kes istusid ringis ümber suure laua ja arutasid koos raamatute üle sulnilt aeglases tempos, millist kirjandusloengutes sattus ette harva. Kõhtu täitsid nii klassika kui ka natuke kaasaegsem kirjandus ja viimasel paaril korral olid kirsiks tordil õppejõud (Alari Allik ja Rita Niineste), kes muuhulgas selgitasid teoste taustasid ja avasid oma mõtteid. Vestud sai nii kuju muutvatest iidsetest olenditest; jaapanlasest, kes toppis endale naljatujus kolmejalgse poti pähe, aga jäi nõnda kõrvadest ilma; inimese lõpututest vastuoludest; Kierkegaardi tõlgendusmaaniast; ja kõige muu keskel leidis arutelu ikka ja jälle tee armastuseni, andmata sellele kunagi ühtegi ammendavat vastust, millega kõik nõustuksid.

Muul ajal tegid üdilised tutvust maailma ilu üle mõtlemisega, kauge ja müstilise hiina kirjandusega, natuke lähema türgi lastekirjandusega ning õppisid Tallinna vanalinnast kui kirjanduslikult rikkast paigast. Praktiliselt proovisid nad kätt nii päevikupidamises kui ka ilukirjanduslike tekstide esile manamises. Ja ühe korra kogunesid nad selleks, et jagada tükikest endast: omaloomingut. 

Uue ELU projekti raames nägid ilmavalgust ÜDI koduleht koos esimese artikliga arvamusnurgas ja taskuhäälingu esimene vestlus, mis mõlemad tegelesid põhjatu kirjanduse ja eetika teemaga. Aga tiivad sirutusid ka väljapoole ülikooli, kui koostöös Eesti Kirjanike Liidu noortega, sündisid kaks tekstianalüüsi töötuba, ja arenesid suhted Tartu Ülikooli kirjandusringiga Ellips, kes kutsus üdilisi suvepäevadele Juhan Liivi muuseumi maagilisse õhustikku. Nõndaviisi sai kevadsemestri lõpuks kokku toodud vähemalt paarsada inimest ja loodud 20 erinevat kirjanduslikku sündmust, millel alatihti oli raske piirduda ajalise piiranguga, mis neile oli antud, kuna kirjandusinimesed kippusid ikka olema pika jutuga ja mõtteid aina sündis ja sündis. 

Ja Robin seisab imestunult, et mingist väikesest ideest, mis aasta eest idanema hakkas, on midagi säherdust välja kasvanud.

Ma tahan südamest tänada kõiki, kes on juba ÜDI-sse panustanud. Esimese ELU projekti liikmed, tänu kellele see kõik üldse juhtuda sai: Liisi, Maarja-Liis, Emma, Sevinc ja Triinu-Liis. Ka teise ELU projekti liikmed, kes lõid kodulehe ja taskuhäälingu: Jürgen, Tobias, Gätlin, Kärt, Laura, Elis, Helena, Daniil, Maimu, Ville, Pärtel ja Ralph. Tänan ka meie uusi kujundajaid: Annabel ja Elise. Eriti suure tänu olen võlgu Lianale, keda täna kahjuks siin ei ole, aga kes oli kevadsemestril kogu aeg mu kõrval ja aitas ÜDI asju korraldada. Tänan veel ka meie uut turundusjuhti Nikat, kelle töö vilju olete viimastel nädalatel juba sotsiaalmeedias näinud. Ja muidugi tänan kõiki, kes me sündmustel on käinud ja kes meile külalistena juttu vestma tulnud!

Sügisel alustame uue hooga ja te olete kõik väga oodatud kaasa lööma: nii sündmustel osalemisega kui ka nende korraldamisega. Seega, kui tunned, et tahaksid ÜDI tuumikusse kuuluda, siis anna sellest meile julgelt teada. Karta pole midagi, sest mina ja teised tuumiku liikmed oleme toeks. Lõpetuseks ma paluksin teie tagasisidet ÜDI tegemistele: kui keegi tahab, võib kohe selle välja hõigata või hiljem mulle öelda, aga tegin ka eraldi küsitluse, millele väga ootan vastuseid ja mille linki hiljem sotsiaalmeedias jagame. Võite QR-i juba skännida, aga soovitan pärast sündmust keskenduda vastamisele, kuna nüüd tahaks rambivalguse endalt ära pöörata ja minna edasi lõbusate kirjanduslike tegemistega, millesse olete te kõik kaasatud.

Jaga ÜDI tegemistele tagasisidet: www.bit.ly/YDImõtted