Kas piisab sellest, et oled hullupööra andekas looja või pead olema ka hea inimene?

21. sajandi Lääne ühiskonna diskussiooni ja probleemide keskmesse on toodud kultuurisõjad. Kirjandust ja kunsti laiemalt on puudutanud Harvey Weinstein’i jt kunstipromootorite perversiooni ja monstruoosse käitumise paljastamine. #metoo liikumine mõjutas ja (loodetavasti) muutis maailma mõtlemist. Tühistamiskultuur võttis uue suuna – kui varem tühistati nt naissoost staare, kes kas meelega või kogemata lasid mõned intiimsemal kehaosal paljastuda, siis tänapäeval pole see enam küsimus. Kui varem tühistasid pigem konservatiivid (Sinead O’Connori juhtum, mil ta katoliku kirikut ründas), siis nüüd on tühistamiskultuur pigem progressiivse ja liberaalse mõtteviisi kandjate võitlusmeetod. 

See on tõstnud keskmesse kunstniku rolli ja vastutuse. Kas piisab sellest, et oled hullupööra andekas looja või peab olema ka hea inimene? Kas autorid tuleks takkajärgi hukka mõista või ületab nende looming eksimuse? Mida teha kirjanikega, kes on oma loominguga jätnud märgilise jälje eesti või maailma kirjanduskaanonisse? Või mida teha teosega, mis on saanud oluliseks osaks kooli lugemisvarast? Kas jätta see alles, sest tegemist on väärt kirjandusega või lükata see kohe raamaturiiulilt prügikasti? Aga, mida teha siis, kui seda pole millegi muuga asendada? Kas kirjaniku teose jaoks materjali kogumine on piisav õigustus amoraalsele tegevusele? Kas tühistada autori tegudega ka tema töö?

Need on küsimused eetikast, põhimõttelisest inimeseks olemisest, selle mõõdupuudest tänases Läänes (on mõistetav, et kogu maailm seda mõõdupuud ei järgi või ei saa seda teha), kus jooksevad moraali ja moralismi piirid, millal on tühistamiskultuur olemuslikult ebaõiglane, millal paratamatu tööriist. Need tunduvad teoreetiliste küsimustena, aga annavad siiski puhtpraktilisi juhendeid. Määravad ka inimelusid ja saatuseid. Mõõdavad nii meid kui teose loojat ka selle järgi, kuidas me hindame ohvri(te) kannatusi.

Artikkel on koostatud ELU projekti “Taskuhääling ja koduleht kirjandusklubile ÜDI” raames. Iga kirjaniku/looja kohta on kirjutanud erinev projektiliige. Artikkel sisaldab hüperlinke, kellel on soovi teema(de)ga põhjalikumalt tutvuda. 

Juhan Smuul ja Debora Vaarandi 

Kui Smuuli vastuoluline stalinistlik tegevus ja Vaarandi sarnane taust, ei ole teab mis uus teadmine, siis nende kinnitus küüditamisel osalemisest küll. Seni oli kahe kirjaniku tegevusest kõnelenud Roland Lääne oma mälestustes „Murrangulised aastad”, kindlad tõendid aga puudusid. Samas ei tulnud kellegile ka aastate jooksul pähe, et seda väljaütlemist arhiivimaterjalidest kontrollida. Pidi mööduma 35 aastat ja arhiivist leiti dokument, koos Smuuli ja Vaarandi allkirjaga, mis tõestab nende osalust märtsiküüditamises. Dokumendi järgi kuulusid kirjanikud komisjoni, mis märkisid üles küüditatute vara. 

Kuigu küüditamises osalesid mõlemad, sai suurema tule enda peale Juhan Smuul. Arvatavasti tema kirjanike maja küljel seisva bareljeefi pärast, Vaarand vähem sellepärast, et ta vaikis teemat rohkem maha. Oldi äraootaval seisukohal, kas tühistamiskultuur teeb oma töö. Asi siiski nii kaugele ei jõudnud, pigem tekitas leid huvitavaid arutelusid eesti mälukultuuri, küüditamise kaasosaliste ja Smuuli bareljeefi üle. 

Avastuse puhul jagunesid arvamused kaheks – need, kes mõistsid kirjanike tegevuse hukka ja need, kes tundsid kirjanike vastu teatavat sümpaatiat, võttes arvesse tolle aja jõhkrust ja sundust. Avalikkuse peamine pooltargument, mis esile kerkis oli, et kuna ajad olid väga segased, siis keegi meist ei tea, milleks kirjanikke sunniti või millega ähvardati, millised oleksid olnud need tagajärjed, kui nad oleksid komisjonis osalemise sundusest keeldunud. Sarnaselt esitati ka mõte, et keegi meist ei tea, kuidas ise sellises olukorras käituksime. Vastuarvamusena väideti, et ükskõik, kuidas inimene küüditamises osales, oli ta sõdur, rongijuht või vara üleskirjutaja – kõik on ühtmoodi küüditamisele kaasa aidanud ning neid inimesi oleks pidanud vastutusele võtma. Julgelt avaldati ka arvamust, et meie kirjandust ei peaks esindama punaaktivist ja küüditaja.

Kogu küüditamise kaasosalise teema taustal tekkis ka küsimus Smuuli bareljeefi üle. Kirjanike liidu hääletusega leidis olukord lahenduse monument alles jätta ning panna selle juurde olukorda selgitav silt. Kuigi Smuuli bareljeef sai rohkem meediakajastust, võeti maha ka Vaarandi mälestustahvel tema endise kodumaja seinalt, mis asendati kaugsõidukapteni ja laevaomaniku Gustav Sergi omaga. Viimane oli maja ise ehitanud, kuid saatuse keerdkäikude tõttu tõsteti ta majast välja ning sinna asus elama poetess. Hiljem saatuse tahtel Gustav Sergo ka küüditati.

Arvan, et on väga keeruline anda musta või valget hinnangut Juhan Smuuli, Debora Vaarandi ja teistele küüditamises osalenutele, sest praeguste materjalide põhjal ei ole võimalik öelda, millistel alustel kirjanikud üldse vara ülesmärkijateks määrati. Ka praeguse poliitilise olukorra valguses ei tea meist keegi, mida oleme ellujäämise nimel valmis tegema. Küüditajate abistamises oli kaasatud palju eestlasi (k.a inimesi, kes ei olnud kirjandus- ja kultuuritegelased), tahame seda või mitte. Kuid pigem selle asemel, et kellegi peale näpuga näidata, peaksime aktsepteerima seda ajaloo osana, sest me keegi ei tea, milliste olude sunnil peame tegema asju, mida me tegelikult teha ei tahaks. 

Sellele teemale must-valgelt lähenemine ei oleks aus, sest olukorrast ei ole objektiivset pilti ja kõik asjaolud ei ole teada. Mida aeg edasi ja kaugemale jäävad need sündmused, seda väiksemaks muutub tõenäosus, et me üksikasju üldse kunagi teada saame.

Peeter Helme

Peeter Helme, Eesti kirjanik, ajakirjanik ja kultuurikriitik, on olnud aktiivne ühiskonnategelane, kuulunud Eesti Kirjanike Liidu (EKL) juhatusse ning teinud karjääri kirjandustoimetajana nii Vikerraadios kui ka ajalehtedes Eesti Ekspress ja Postimees. Viimases jõudis ta isegi peatoimetaja kohale, kuid pidas seal vastu vaid pool aastat, enne kui talle umbusaldust avaldati ja ta tagasi astus. Teda süüdistati tsensuuris ja juhtimisoskuste puudumises. See skandaal ei jäänud aga Helme elus viimaseks, sest juba paar kuud hiljem peeti ta kinni kahtlustatuna 12-aastase lapse seksuaalses ahvatlemises. 

Süüdistusaktis kirjeldati, et Helme käis interneti jututoas „Armastusesaal“ suhtlemas 12-aastase tüdrukuga, kelle kasutajanimi jututoas oli Marleen12. Tegelikult peitis end varjunime taga politseiagent, kes Helme rõvedusi lugema pidi. Helme proovis tüdrukut seksuaalselt ahvatleda, kui rääkis talle meeste suguelunditest ning seksuaalvahekordadest nii 8- kui ka 10-aastase lapsega. Helme ise süüd ei tunnistanud: „Minu jaoks oli tegu virtuaalse mänguga”. Veel väitis ta, et vestles enda meelest täiskasvanud inimesega. Harju Maakohus mõistis Peeter Helme süüdi ja määras karistuseks ühe aasta ja neljakuulise tingimisi vangistuse, mis jõustus 2021. aasta augustis.

Kuigi suurem osa avalikkusest oli Helmest ja tema tegudest tülgastatud, siis leidus mingil arusaamatul põhjusel ka neid, kes tema tegusid, kas pisendada proovisid või neid lihtsalt ignoreerisid. EKL mõistis Helme tegevuse küll hukka, kuid ei heitnud teda kohe liidust välja. Avalikkuse ja EKL-i liikmete kasvava pahameele tõttu heideti Helme liidust välja alles nädal pärast hukkamõistmise avaldust – Kristiina Ehini kirjale, Peeter Helme väljaarvamise kohta Kirjanike Liidust, kirjutas alla 78 kirjanikku. 

Hoolimata Helme tegudest käis, kõigest paar kuud pärast süüdimõistmise jõustumist, tema raamatuesitlusel kohal mitmeid avalikkusele tuttavaid nägusid, sealhulgas ka õiguskantsler/lasteombudsman Ülle Madise. Hiljem oli ta Facebookis alanud vaidlusel kirjutanud, et kuna Helme ühtegi last kuidagi ohustanud pole, siis peaks olema lubatud hoida lahus tema looming ja teod. Hiljem ta vabandas, kuid lisas, et ei pea õigeks lisaks kohtu mõistetud karistusele ka ühiskonnast väljaheitmist.

Siinkohal tekib aga küsimus, kas kirjaniku loomingut ja tegusid on tõesti võimalik lahus hoida juhul, kui kirjanik oma tegude üle kahetsust ei tunne. Nagu kriminaalasja materjalidest näha, oli Helme kogu kohtumenetluse vältel enda tegevust õigustanud, pärast süüdimõistvat otsust kutsus ta seda lausa naeruväärseks. Kõigele krooniks pöördus Helme 2022. jaanuaris avalikkuse poole arvamuslooga, kus väitis, et tunneb piinlikkust oma tegude üle ning tema pahupool on juba ammugi surnud. Samas kordab ta seal kõiki vanu jutupunkte – seda, et tegemist oli rollimänguga ja enda meelest suhtles ta täiskasvanuga. Isegi pedofiili sildistusest proovib kirjanik kõrvale põigata: „Kokkuvõtvalt: ma ei ole pedofiil, seda ka kohtuotsuse mõttes mitte (…).”, mis näitab, et loo tegelik eesmärk on jällegi enda õigustamine ja haletsuse otsimine. 

Selge on see, et Helme pole suuteline mõistma oma õõvastavate tegude mõju lapseealise psüühikale. Seksuaalse huvi väljendamine lapse vastu, kas siis neti teel või mitte, kvalifitseerub ikkagi pedofiilseks käitumiseks. Samuti ei muutu tõsiasi, et Helme on kriminaalkorras karistatud, kuitahes palju ta ka ei üritaks oma tegusid pisendada. 

Beebilõust

Andrus Elbing, tuntud kui esinejanimega Beebilõust, on Eesti muusika- ja luulemaastiku üks skandaalsemaid tegelasi. Tema looming, mis käsitleb elu tumedamaid külgi ja isiklikke väljakutseid, on pälvinud nii tunnustust kui ka kriitikat. Elbingi keeruline eraelu ja seaduserikkumised on kujundanud temast isiku, kelle kohta on ühiskonnas vastuolulised arvamused.

Andrus Elbingi esimene album „Legendaarne” ilmus 2008. aastal, tuues lavale räpistiili, mis paistis silma otsekohesuse ja aususega. Tema albumid, nagu „32 Kuupi” ja „Resotsialiseerumine x Must Lipp”, on pälvinud laialdast tähelepanu. Albumites käsitleb ta elu karmimaid külgi, isiklike katsumusi ning rehabilitatsiooni. 

Elbingi elu ei piirdu ainult muusika ja luulega. Ta on olnud korduvalt vangis ning sattunud meedia valgustesse nii varasemate seaduserikkumiste, kui ka oma hilisemate juhtumite tõttu. 2025. aasta alguses pälvis ta taas laialdast tähelepanu, kui ähvardas oma elukaaslast tema töökohas stardipüstoliga. Sündmuse kohta kirjutatud artiklite kommentaariumis on näha inimesi, kes on Elbingi tegude kuulmisest tüdinenud. Kirjutatakse, et ta nagunii ei muutu ning tuleks, kas ravile või pikaks ajaks kinni panna. Samas leidub ka inimesi, kes on kirjutanud: „Täiesti normaalne Eesti mees” ja „Mina ei annaks sellise teo eest isegi tingimisi, ning rahaline karistus on samuti välistatud. Vahest suuline noomitus.”

Tema fännid näevad teda, kui ausat ja siirast artisti, kes peegeldab elu sellisena, nagu see on. Paljud näevad temas keerulise minevikuga inimest, kes püüab enda keerulise lapsepõlvega rahu teha ning oma vigadest õppida, kuid kelle teekond on olnud täis tagasilööke. Samal ajal leidub ka kriitikuid, kommentaariumitest ja enda elus, kes leiavad, et ta ei ole noortele sobiv eeskuju (võttes arvesse tema loomingut ja käitumist) ning tema tegudele ei saa lõputult vabandusi leida.

Kuigi seda on kurb kirjutada, siis on ta ka ise öelnud, et on leidnud vanglas rahu. Mõnda inimest on elus juhtunu viinud nii kaugele, et inimene ei oska enam ühiskonna normide järgi normaalset elu elada. Võib-olla tema jaoks tekitab vabadus kaost. Võib-olla leiab ta rahu keskkonnas, mis on kontrollitud, etteaimatav ilma suuremate valikuvõimalusteta.  Sellegipoolest ei peaks tema abikaasa ja laps sellepärast kannatama. Üks asi on varastamine, sõltuvust tekitavate ainete tarbimine ja mentite kallal õiendamine, aga täiesti teine asi on oma elukaaslast ja lapse ema minna töö juurde ähvardama stardipüstoliga, mis alguses võis tundus kõigile relvana.

Autori elu ja looming tõstatab erinevaid küsimusi: kas sellise elustiili kirjeldamine muusikas ja luules on aus ja hariv või propageerib see vägivalda ja kuritegevust ning kui kaua ja milliste tegude puhul saab keerulist lapsepõlve kasutada õigustusena oma tegude eest. Isegi kui Elbing ei ole oma minevikku kunagi vabandusena kasutanud, tekkis mul tema vastu siiski kaastunne ning ma õigustasin tema tegusid sellega, et tal oli raske lapsepõlv. Ent minu jaoks ületas ta piiri just julma käitumisega oma elukaaslase suhtes. Inimesed, kes võtavad Beebilõusta eeskujuks, võivad otsida – ja võib-olla ka vajada – just selliseid ausaid ja jõhkraid teoseid. Lõppude lõpuks teeme elus ise oma valikud ning otsustame, kellel ja millel laseme end mõjutada. See, et me ühiskonnana ei peida kurbust ja viha loomingus, aitab meil maailma näha uue nurga alt – olla avatumad, tunda, et me ei ole oma tunnetega üksi.

Sass Henno

Eesti kultuurimaailmas on Sass Henno nimi paljudele tuttav. Noorsookirjanik ja muusik, kes on välja andnud romaane, sealhulgas tema tuntuim romaan „Mina olin siin”, mis pälvis lugejate tähelepanu ja heakskiidu. Noortele on Sass Henno tuttav Eesti muusika räpipundist 5MIINUST. Kuid viimaste aastate jooksul on ta märkimisväärset tähelepanu pälvinud just MTÜ Julge Rääkida loomisega, mille abil on ta pidanud loengut pea kahesajas koolis üle Eesti. Nendes loengutes käsitles ta nii kodu- kui seksuaalvägivalla kui ka vaimse tervise teemasid. Üle 30 000 kooliealisele noorele on Henno süvitsi lahti seletanud, millised tagajärjed võivad olla (seksuaal)vägivallal inimese vaimsele tervisele. Oma loengutes rõhutas ta, kui oluline on taolise juhtumi puhul abi küsida ning julgelt oma kogemusest rääkida. Kuna (seksuaal)vägivalla teema(d) on nii Henno kui ka laialdaselt ühiskonna jaoks olulised, olid süüdistused mehe vastu seda šokeerivamad.

2025. aasta alguses jõudsid Sass Henno kohta avalikkuse ette rängad süüdistused, mis panid käima tõsised häirekellad Henno tõelise isiksuse kohta. Väidetavalt on 42-aastane Henno pidanud noorte tüdrukutega, ka alaealistega, liiga flirtivaid vestlusi. Tuleb meeles pidada, et Henno on juba mitmeid aastaid käinud paljudes koolides loenguid pidamas ning nii mõningad tutvused on tal väidetavalt alanud juba koolieas noortega ja just neil külaskäikudel. On tulnud välja kuvatõmmiseid vestlustest, kus Henno saadab noortele tüdrukutele nilbeid ja seksuaalsete alatoonidega sõnumeid, mida ükski täiskasvanud mees ei tohiks kooliealistele lastele saata. Tüdrukud, kellega Henno vestles, olid 15-aastased. Üks noor tüdruk, kelle juhtum on Malluka blogis loetav, oli tol ajal vaid 14-aastane. Vestlused ja kriitika alla sattunud juhtumid ulatuvad aastatetagusesse aega, kuid ka hiljutisesse minevikku.

Samuti tekitab suurt pahameelt Henno vastus antud süüdistustele. Hoolimata sellest, et on mitmeid tüdrukuid, kes on sõna võtnud ning avaldanud kuvatõmmiseid oma vestlustest Hennoga, kus ta on sobimatult neile sõnumeid saatnud, eirab Henno oma tegude tõsidust. Suurema avalikkuse ette jõudsid juhtumid Mallu Mariann Treimanni blogis, kus ta avaldas nii mõnegi noore tütarlapse loo, kellel on kogemusi ja kokkupuuteid Hennoga. Sass Henno kaebas lausa ühe noore tüdruku, kes juhtunust Twitteris avalikult rääkis, kohtusse (Sass Henno kohtuasi  – kõigile lugemiseks). Henno vastas erinevatele küsimustele ja süüdistustele Facebooki postituses, kuid nüüdseks on see ajajoonelt maha võetud. Postitusest puudus tõeline kahetsustunne ja vastutuse võtmine oma tegude eest, mistõttu leidus ka kommentaariumis palju kriitikat. 

Kuigi Hennot ei saa süüdistada kuritegevuses, on siiski antud juhtumid suuresti mõjutanud Sass Henno mõjuvõimu avalikkuse ees. Ei ole veel teada, kas süüdistused mängivad suurt rolli tema romaanide lugejaskonna arvu mõjutamises, kuid võib eeldada, et peale taolist kohtuasja ei tõmbu inimesed enam nii kergekäeliselt tema teoseid lugema. Sellegipoolest on juhtum mõjutanud Sass Henno isiklikke suhteid – ansambel 5MIINUST on peale süüdistuste avalikustamist vähendanud kokkupuudet mehega. Lisaks tegi bänd otsuse muuta laulusõnad lauludes, mis olid Sass Henno kirjutatud.

J. K. Rowling

J. K. Rowling, kodanikunimega Joanne Rowling, on lisaks oma kirjandusliku loomingu, eriti „Harry Potteri“ sarja poolest, tuntud ka aktivismi poolest. Samuti on ta valjuhäälselt sõna võtnud ühiskondlikest ja eetilistest aruteludest. Tema seisukohad on pälvinud laialdast tähelepanu, tuues kaasa nii toetust kui ka teravat kriitikat.

Üks teema, mille osas Rowling sõna võttis, mis tollal pakkus enim kõneainet, oli sooline identiteet ja naiste õigused. Rowling väljendas muret selle üle, kuidas transsooliste liikumise praegused arengud võivad mõjutada naiste turvalisust ja võrdseid õigusi. Ta on korduvalt rõhutanud bioloogilise soo tähtsust ning esitanud kriitikat seadusandlike muudatuste suhtes, mis võimaldaksid inimestel lihtsustatud korras oma juriidilist sugu muuta. Näiteks on ta avalikult väljendanud arvamust, et „ükski laps ei ole sündinud vales kehas" ning on võrrelnud alaealistele pakutavaid meditsiinilisi sekkumisi lobotoomiaga. Rowling avaldas sotsiaalmeedias oma hukkamõistu ka 2024. aasta juulis, pärast vastuolulist olümpiamatši Alžeeria poksija Imane Khelif ja Itaalia poksija Angela Carini vahel. Ta nimetas Khelifi „kiuslikuks petjaks" ja seadis kahtluse alla, kas Khelif, keda on varasemalt kõrge testosterooni taseme tõttu diskvalifitseeritud, peaks võistlema naiste poksivõislusel. Need seisukohad tekitasid tugevat vastukaja, eriti LGBTQ+ kogukonna ja nende toetajate seas, kes peavad ta avaldusi solvavateks ja diskrimineerivateks. Samal ajal on tal ka palju toetajaid, kes näevad temas naiste õiguste kaitsjat ja sõnavabaduse eest seisjat.

Vastuoluliste väljaütlemiste kõrval on Rowling tuntud ka oma ulatusliku heategevuse poolest. 2000. aastal asutas ta heategevusfondi Volant Charitable Trust, mis keskendub haavatavate naiste, laste ja noorte toetamisele. 2005. aastal kaasasutas ta organisatsiooni Lumos, mille eesmärk on vähendada laste hoolekandeasutustesse paigutamist ja pakkuda neile turvalisi ning hoolivaid elutingimusi. Lisaks sellele on Rowling olnud ka aktiivne humanitaarkriiside ajal. Näiteks teatas ta pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aastal, et annetab miljon naela Ukraina lastekodude toetuseks.

Rowlingu tegevus tõstatab päevavalgele mitmeid olulisi eetilisi küsimusi. Ühelt poolt on ta kirjanik ja avaliku elu tegelane, kellel on suur mõju ühiskondlikule diskursusele. Teiselt poolt kerkib küsimus, kuivõrd peaks ta arvestama oma sõnade mõjuga haavatavatele kogukondadele. Tema kriitikud leiavad, et ta avaldused võivad süvendada transsooliste inimeste tõrjutust ja diskrimineerimist. Toetajad seevastu rõhutavad tema õigust väljendada oma muret naiste õiguste ja turvalisuse pärast, nähes temas naiste eestkõnelejat ja sõnavabaduse kaitsjat. Selle kõige taustal kerkib laiem küsimus – kuidas tasakaalustada inimese sõnavõtte ja tema tegusid? Kas avaliku elu tegelasele peaks olema lubatud väljendada vastuolulisi seisukohti, kui tema teod samal ajal näitavad sügavat pühendumust sotsiaalsele õiglusele ja abivajajate toetamisele? Või peaksime inimest hindama tervikuna, võttes arvesse nii tema väljaütlemisi kui ka panust ühiskonna heaolusse? 

Arvan, et avaliku elu tegelasena on Rowling kindlasti suurema tähelepanu all, kui „tavaline inimene”. Tema sõnad jõuavad paljudeni ja mõjutavad miljoneid. Seega mõistan, et kuigi kõigil on sõnavabadus, kaasneb suure nähtavusega ka suurem vastutus, mistõttu muutuvad tema sõnad sotsiaalseks tegevuseks – nad loovad diskussiooni, mõjutavad avalikku arvamust ja võivad tugevdada, kas toetust või tõrjutust teatud inimrühmade suhtes. Tavaline inimene võib öelda midagi vastuolulist oma sõprade seltskonnas ja see ei pruugi levida kaugemale. Rowlingu sõnavõtt aga jõuab uudistesse, esseedesse, taskuhäälingutesse ja mõjutab noorte identiteedi- ja kuuluvustunnet, mistõttu arvangi, et minu jaoks pole asi niivõrd sõnavabaduse piirangus, vaid vastutustundes. Avalikul tegelasel võiks olla võimalus väljendada ka keerulisi või vastuolulisi seisukohti, kui ta teeb seda läbimõeldult, austavalt ja olles valmis kuulama ning vajadusel õppima. Kui sul on võim mõjutada, siis võiks sul olla ka valmisolek võtta vastutust selle mõju eest – nii positiivset kui ka negatiivset.

Neil Gaiman

Neil Gaiman on viimase mõnekümne aasta üks eredamaid tähti selles kummalises punktis, kus kirjandus ja popkultuur ühinevad, kus noori hingi raputatakse, kus toimub midagi justkui uut – veel sammuke edasi tol mängumaal. Tema „Sandman“ (käsi tõrgub toda „Unematiks“ tõlkimast, sisuliselt oleks täpsem vast veidi kohmakas „Uneliivamees“) oli ühe põlvkonna jaoks vast olulisim graafiline romaan, mütoloogia edasiarendus koomiksimaailmas. „Ameerika jumalad“ („American Gods“) ja „Head ended“ („Good Omens“, koos legendaarse Terry Pratchettiga) on samuti saanud telesarjadeks ning tegelevad sarnaste teemadega. Rohkem lastele suunatud õudukas „Coraline“ oli samuti vähemasti ühe põlvkonna jaoks ülioluline.

Lisaks on tähtis, kuidas Gaiman end esitlenud on: ta on liberaalne mõtleja, kes kõnelnud sellest, kuidas kultuur peab lihtsa töötava inimeseni ulatuma. Elanud aastaid avatud suhtes ühe tänase võimukama (feministliku) lauljatari Amanda Palmeriga, kõnelnud valjul häälel võrdsusest…

Seda hullem on too hoop: päris tõsised süüdistused seksuaalvägivallas (Neil Gaiman faces more sexual assault allegations)  ja vägistamises (Neil Gaiman: accuser files civil lawsuit alleging rape, sexual assault and human trafficking; Lawsuit Accuses Neil Gaiman of Sexual Assault Facilitated by His Wife) on viinud Gaimani kohtu alla. Tõsi, protsessid alles kestavad, aga juba on „Sandman’i“ teleprojekti edasiarendamine peatatud (tõsi: teine hooaeg kuuldu poolest siiski linastub), s.t tühistamismootor on ka kohtuotsuseta käivitunud… aga erinevalt mõnedest piiripealsetest juhtumitest, tundub Gaimani lugu liigagi tõsine. 

Ohvrite seas on tema alluvaid (lapsehoidja nt) ja temaga lähedalt läbi käinud naisi. Kirjeldused sündmustest on rämedad, aga punase niidina jookseb läbi, et naised, keda ta allutas ja ära kasutas, väidavad, et ta lasi neil end „meistriks“ („master“, tõlgitav ka kui „peremees“, aga tema loomingut ja tegelaskujusid arvesse võttes tundub, et ta võis mõelda „meistrit“ kui oma kunsti perfektset valdajat… või mõlemat) kutsuda. Eri allikatest tulles on säärased tunnistajate vahel kooskõlastamata detailid alati märguandeks, et lool on tõsi taga.

Jah, kui Gaiman olnuks varem konservatiiv, oleks tal ehk võimalus USA valitsuses mõni sekretäri- või nõunikukoht krahmata. Et ta on aga tänase maailma liberaalne kunstnik, ei ole ta säärasele haigusele, kihule alla vandudes pannud põntsu mitte ainult enda staatusele ja tööle kunstnikuna, inimesena, vaid siiski ka liikumisele kui sellele. Mis sa hakkad peale nende „meesfeministidega“, kui iga natukese aja tagant osutub mõni neist perverdiks?

Jah, kas Gaimani looming kaob? Ta on juba mõjutanud uusi loojaid, arusaama mütoloogia mugandamisest tänasesse kultuurikoodi, see ei kao (tahaks öelda: õnneks?) kuhugi, see oli ju võimas loominguline mootor. Ka sarja „Sandman“ teine hooaeg läheb eetrisse – eetikas pole küsimus, sinna maeti liiga palju raha ja raha sööb eetikat hommikusöögiks – ja mõned fännid (siinkirjutajagi) vist siiski kavatsevad selle ka ära vaadata… Ainult, et, jah, inimest ei saa enam kunagi usaldada. Ja ennast, iseennast lugejana ja fännina – kas ennast saab usaldada?

Ma kahjuks pean tunnistama, et loen inimeste raamatuid, kes olid ise perverdid (Markii de Sade muidugi kirjeldas ju asju, mida ta ise ka tegi, aga ka Bataille oli seotud süngete rituaalide ja seksuaalhälvetega jne), kuulan nende plaate… Vahel on see keeruline ja piiripealne: kuidas suhtuda Roman Polanski filmidesse, Michael Jacksoni plaatidesse, kõigi nende rokenrollstaaride muusikasse, kes 1970ndail magasid alaealiste groupie’dega? Seksuaalvägivald on muidugi omaette mõõdupuu, ja Neil Gaiman on meie aja kirjanik, ei anna ajaloolist filtrit sinna vahele panna… Ja ma märkasin oma raamatuvirnas üht tema DC koomiksiantoloogiat: üldse ei tahtnud toda praegu näha või kätte võtta… See asi mõjub ikka päriselt, mõjub mentaalselt… raskelt, masendavalt… Siuke tunne ikkagi, nagu oleks keegi mind ennast reetnud, kuigi see mees on kuskil kaugel ookeani taga ja nagunii mingis mütoloogilises äramaailmas.

Lõpetuseks

Tühistamiskultuuri kohta sobib hästi metafoor: “revolutsioon sööb oma lapsi”. Isegi, kui algselt tundub, et tehakse head – tühistades “halvad inimesed” – võib see kiiresti muutuda olukorraks, kus keegi ei julge enam millegi uuega välja tulla, mis omakorda kahjustab kultuuri ja demokraatiat.

Kas piisab sellest, et oled hullupööra andekas looja? Või peab olema ka hea inimene? Üht kindlat vastust sellele ei ole. Heaks inimeseks olemist mõistetakse erinevalt – see sõltub inimes(t)est, ajast, ühiskonnast ja seatud normidest. Igaüks vastutab oma tegude eest, nii ka loojad. Lõppkokkuvõttes otsustab igaüks ise, kas autori amoraalsed tegevused on liiga rasked andestada – kas need mõjutavad soovi autori teoseid lugeda. Samas võib jääda ka neutraalseks (kui seda niimoodi saab kutsuda) – näha ja tuua välja autori eraelus tehtud vigu ja nautida tema loodud suurepärast kirjandust. 

Autorid: Elis Põldma, Gätlin Rauniste, Jürgen Rooste, Kärt Lisanna Oras, Laura Peet, Tobias Nurmsalu